Sunday, May 25, 2008

Sheppartonist-Adelaidei

Teisipäev 20.05.2008- Lahkusime Sheppartonist kell 9 hommikul ja kella 4st olime Melbourne.s. Esimese asjana läksime kesklinna turismiinfosse ja alustasime öömaja otsingutega. Kummaline kuid nii see juhtus, et saime kokku ainsa 2 inimesega Melb.nis, keda me tunneme (Turnbullis töötanud prantsuse paar) ja otsustasime ööbima jääda samasse BP.risse kus nemad elavad. Kõige soodsam 15 taala öö, jõime 2 ööks. Peale elukohaleidu läksime Ugo ja Aliciga linnapeale jalutama. Kolasime parkides, sõitsime vana trammiga ja nautisime öist tuledes Melb.ni. Kokkuvõttes mulle meeldib see linn. Väga, väga, väga:)! Mõnus arhitektide õud ja rõõm koos mõnusate kohvikutänavate, kauni jõe ja nö. Tartu vaimuga. Inimesed tundusid ka võrreldes Sydneyga kuidagi vabamad. Nagu Tallinn oleks Sydney ja Melbourne Tartu. Õhtul veel väike naps ja jutt prantslaste juures ning siis koikule.
Kolmapäev- Hiline ärkamine ja siis lõunapaiku linnapeale, sihtkoht- Melbourne muuseum. See oli (jällegi kasutan sõna) väga lahe koht. Huvitavate näituste ja arhitektuuriga maja. Oli tunda, et neil on näitusi tehes olnud piisavalt materiaalseid võimalusi, sest teades, et enamik väljapanekuid puudutab meie mõistes lähiajalugu, oli kõik võimalik ja võimatu välja toodud. Ikka puust ette ja punaseks ja seda nii video, paberi kui jumal teab millega veel. Enamikel väljapanekutel sai ka ise osaleda, mistõttu oli müüt justkui muuseumis peaks igav hakkama kummutatud. Ühesõnaga oli selles hoones kõik, päris kasvavast vihmametsast kuni AC/DC garderoobini välja. Vahepeale mahtusid veel- tänapäeva disain, inimese anatoomia, aborigeeni kunst/ajalugu, 3D kino ja veel palju muud. Minge aga vaatama:). Peale pikka muuseumis trallitamist võtsime suuna nö. Itaalia kohvikute tänavale, kus me sattusime ühe mõnusa koha ohvriks ja kus oli veelgi mõnusam toit. Ning lõpuks ometi leidsin ma sokolaadikoogi, mis minu arvates oli ka seda nime väärt. Seda ehk sellepärast, et kook koosnes nii 70% puhtast sokolaadist ja ülejäänud osa moodustas siis nö. Matekook. Ning mis jäigi meil muud üle kui täis tarkust ägisedes oma BP poole jalutada, et siis seal juba koos teiste vandersellidega võtta üks naps ja osaleda piljardivõistlusel. Oli faffa päev ja Melbourn on mu südame võitnud!
Neljapäev- Hüvasti Melbourn, tere tulemast Great Ocean Road! Alustasime GOR.di Geelongist ja päev lõppes Apollo Bay.s. Vahepeale jäi Lornei kant, rohkelt peatusi ja imeilusaid vaateid GOR.dile ja Kennet Riveri vabas looduses elavad koaalad. Ning ma ei saa ütlemata jätta, et usun juba ette, et mu selle reisi kõige mõnusama BP.ri koha tiitel läheks Apollo Bays olevale Surfside BP.rile. Imemõnus-ilus-hubane-kodune koht, paradiis suvel ja osa südamest jäi mul sinna suurest elutoa aknast avanevasse vaatesse ja sealsesse diivanilohku. Kui vähegi sinna poole asja, ööbige seal. Kohustuslik, mitte soovitatav!

Reede- Apollo Bay.st Mount Gambieri. Vahepeale jäi 12 Apostlit, õigemini küll 11, sest 12ndat enam pole ja jällegi lugematul hulgal peatusi GORdil. Kuna meie ööbimiskohta asus teises osariigis ja me saabusime sinna linna juba pimedas, siis ei jäänud meil muud üle, kui veeta öö vanglas. Nimelt oli see ainuke BP mida me Mt Gambieris teadsime. Kuid ärge ehmuge, viimati kasutati seda aktiivselt vanglana 13 aastat tagasi.

Laupäev- Hommik, tavaline sünnipäev vanglas. Kongi ukse taga 4 põlevat muffinit koos Mahavoki järgi tantsiva Kristiga. Armas eks. Palju õnne sünnipäevaks mulle! Kilometraaz näitas 4719. Suundusime Adelaidi. Imeilus maastik, metsikult suured viinamarja istanduste väljad. Õhtul linnapeale sünnipäeva tähistama. Märksõnad- aasia köök, karaoke lounge, ärimehed ja iraanlased. Nalja nabani.

Pühapäev- tcill adelaidis- botaanika aed, veinikeskus, linnapeal, hiinakas söömas ja nüüd kõrbe, mis muud. Infos saime teada, et jah....kuulmiseni siis!
NB! Hetkel on k6ik kirjavead lubatud, mul eesti keel longab, siin on nett kallis ja aega v2he...panimajess! muidu ikka kallid:)

Monday, May 19, 2008

Nägemiseni Shepparton!

Pikka juttu pole vaja, seega laupäevaõhtused läbirääkimised Kristiga olid konstruktiivsed. Selle tulemusena oli meil täna viimane päev õunapakkijana ja homme ehk mõnusal teisipäevasel hommikul algab meie kauaoodatud reis:P. Esimene sihtkoht on Melbourne ja siis mööda rannikut Adelaide`i. Sealt suundume niipalju hoiatatud kõrbereisile, mille oleme käsi südamel kõikidele lubanud julmalt sajaga läbi kihutada, et jumala eest ükski must aborigeenipoiss tee ääres otsa ei vaataks, ega siis meiega hulle tükke teeks. Et siis jah, paneme ilge itiga selle punase kivi juurde, siis teeme seal no nii nalja mõttes paar turisti pilti (v. 9 tunnise jalutuskäigu) ja jällegi itiga Townsville`ni. Kus me arvatavasti veel nii varbad ookeanivees mõned nädalad töötame ja sealt edasi on elu kui paradiis. Aga noh, mis siin ikka pikalt lobiseda, panen teile kaardi üles, siis vähe kobedam vaadata, et kus või mis. Kunstnik Kristi on nii vaba käega visandanud kaardile valge joonena meie plaanitud reisi marsuudi, mille esialgseks pikkuseks peaks olema kusagil 7500 km. See suurem valge laiguke Melbourne peal on Shepparton, ma no nii profülaktika mõttes kontrollin, et kas te ikka teate:).

kuna Kristi on meil siin nii usin, siis natuke ka vahemaadest:
Shepparton --> Melbourne 175 km
Melbourne --> Adelaide 723 km
Adelaide --> Ayers Rock 1570 km
Ayers Rock --> Alice Springs 442 km
Alice Springs --> Tennant Creek 514 km
Tennant Creek --> Townsville 1553 km
Townsville --> Brisbane 1376 km
Brisbane --> Sydney 957 km
Oki-toki. Olge musud, kuulmiseni!
...ah, et tahate veel lugeda, no eks lugege siis...
http://www.tarbija24.ee/170508/esileht/olulised_teemad/tarbija24/reis/331258.php
aga musud olge ikka:)
...ja mul on esmakordselt sünnipäev sügisel...imelik-imelik...
ja ma niii tahan näha kõrbe.

Wednesday, May 14, 2008

Õunalaks

Alustame siis algusest, olles töötanud kuu dr. Viinamarjakesena ja peale seda nautinud ligi nädal töötu inimese elulaadi, sai meie uueks ametiks nobenäpp-õunakorjaja. 28. aprillist 7. maini tegime karjääri hr. Turnbulli ja ta vendade:) juures. See oli hea 1,5 nädalat. Selgus, et müüt õunakorjamise raskusest läks minu jaoks vett vedama.

Loomulikult pole see kerge töö, esiteks redel, mida vead ja mida mööda pidevalt üles-alla ronid on raske, ja kas ma juba ütlesin, et sa ronid pidevalt üles-alla...kõhul kuni 16 kg-ne õunakott. Ei, see ei ole kerge, aga samas on see täpselt mõnus mitte konte murdev ronimine, kuigi sibama peab päris palju, sest ühte õunakasti tuleb korjata vist ligi 30 kotti.

Sebimist, noppimist ja ronimist kui palju...aga...mulle meeldis. Veel meeldis mulle seal üks koeraga poiss, aga jah... Turnbulli juures, nagu hiljem selgus, olid head õunapuud, suured õunad-jah, taevas oli ka sinisem:). Teada saades, millal töö seal lõpeb, hakkasime juba varakult uut töökohta otsima ja see tasus ka ära. Saime kohe järgmisel päeval uude kohta õunu korjama minna. Seekordne ohver oli hr. Clement ja ta pojad:). Samal õhtul, kui me saime aga Clementi juurde töö, helistas meile hr. Peeter Geoffrey Thompson`ist, et kas me veel otsime-soovime tööd nende pakkimislaos. (Mäletate, see kena intervjueerija, keda Vinzenza omakorda intervjueeris.) Leppisingi kohtumise ülejärgmiseks päevaks kokku, sest järgmisel päeval olime me end juba hr. Clementile lubanud. Milline õunasaaga. Kanad tööbüroo kontori õrrel muudkui kaagutavad juba kuu aega, et tööd ei ole ja tööd ei ole, samas tuleb meile meie viimasel tööpäeval suisa 2 uut tööpakkumist. Ja meie Kristiga juba plaanisime, et no, kui ei leia tööd, siis alustame aga reisiga, mis muud. Nüüd aga on olukord selline, et eelistasime siiski kohapeal veel pisut teenida ja seda õunapakkijatena. Mõjutajatena mainiksin, et korjamine asus meie elukohast 30 km. kaugusel ja laup. korjamas käies selgus, et alles jäänud õunad on seal minid, korjamine eeldab akrobaatseid võimeid ja õhtul sinikaid üle lugedes meenutame Kristiga, et ega meil kummalgi pole suguvõsas mitte dalmaatslasi. Hetkel ei ole veel ühtegi meenunud.


Breigime nii 15 minutit. (ratekomm: mina paremal, see au-paistes)
Lisaks on seal üks vana tegija-korjaja, kes on pärit punasest-Aussist. Ta on sõbralik ja ma olen temaga lobisenud ning ta hindab meid Kristiga kõvadeks töötegijateks, sest tavaliselt lasevad sealt kõik tüdrukud peale esimest kasti jalga, aga asi on selles, et ta meenutab oma olemiselt natuke ühte filmitegelast. Nimelt vaatasime Krissu ja Vallo juures kunagi ühte filmi kus Backpackerid ära kaovad `Wolf creek`. Õigemini retsis üks vanamees nad kõrbes lihtsalt ära, no ja seda vanameest ta meile meenutabki:). Naeris teine filmis peategelastele samamoodi nagu punane-Aussi mulle ja vaatas lõkke ääres kahtlase pilguga. Igatahes leppisime kokku, et hakkame laupäeviti seal korjamas käima ja nädala sees töötame pakkimislaos. Eks nats raha ikka tuleb ja seal on muidu lahe - oled omaette õunaaias, võtad hommikul traktori, sõidad korjamiskohta ja oled ära nii kaua, kui tahad. Mingit kvaliteedikontrolli ei käi sul natukese aja tagant kastis sobramas nagu see oli Turnbullis. Teed, mis tahad-chill.

Suksu sadulasse ja kodo... (jah sõbrad, võite mind ametlikult kirja panna konkursile maamees otsib naist:))

Ning õues on ju ilus, soe-mõnus sügis.
Ja loomulikult on seal see sõbralik-imelik vanamees, kes on kõrbest pärit ja meenutab seda retsi...
Kuulmiseni siis...

Sunday, May 4, 2008

Pildikesi tegemistest

No näed sa siis....aeg lendab ja olles vahepeal nädal töötu ei ole ma ikkagi suutnud oma blogi asjalikkuse protsenti tõsta...ning ma jätkan samas vaimus...
Ka seekord ei suuda ma vahepeal toimunut asjalikuks jutuks muuta...
Teeme parem nii....
pildikesi viimasest 3 nädalast...

Olles maha pannud dr. Viinamarjakese ameti käisime Santol veel mõned tunnid abiks ka siis kui hooaeg oli läbi.. no loomulikult puhtalt selle pärast, et me olime nii head töötajad:).

Ja viimasel tööpäeval ma avastasin, et mida kuradit... aussid hoiavad oma rattaid laos nagu potililli....kuid kuna mul varasem sõidukogemus kui selline puudus ei julgenud pepupoisi 200 tuhandese Harleyga kohe viinamarju harvendama minna, seega...

jipiiiii.....sõitsingi...

Tuul kõrvus vihisemas ja pisar ning paar tundmatut putukat silmis... mööda viinamarjapõlde:)

See oli üldse üks sigalahe esmaspäev, sest väike adrenaliinilaksule, mis ma sellelt sääreväristajalt sain, lisandus veel kõhulihaste ja suumuskulatuuri ületreenimine nn. tööintervjuul. Peatreeneriks meie kallis töökaaslane Vinzenza ja abitreeneri kohale oli taandatud seekord töölevõtja hr. Thomson, kes sattus millegipärast kogu aeg intervjueerija staatusest intervjueeritava staatusesse. Vinzenza tegi temaga lihtsalt nii head tööd....kuid ega ka hr. Thomson ei jäänud alla....võimalik, et seepärast me peale nabakrampia sealt midagi muud ei saanudki. Tegelikult on tööd raske leida, kuna hooaeg on läbi ja aeg liikuda põhja, kus päike soojem ja rohi rohelisem ning tööpõld suur. Eks seepärast tekkis meil nö. Töötuna olles ka kergelt melanhoolseid hetki....

Sest me otsisime tööd tõesti kõikvõimalikest ja võimatutest kohtadest...

Ning ootamine kandis ka vilja. Hetkel oleme juba kena nädalakese Pink Lady`de seltsis veetnud. Nimelt korjame õunu. Teeme siis lõpuks seda kuulu järgi..rasket tööd, tassides raskeid redeleid, ronides neid mööda üles-alla ja viies läbi nö. rasedustrenni u. 16 kg.se õunakotiga kõhul. Sõbrad, luban, et pildistame homme õunaaias Kristiga kümme meetrit, et siis mõned ägedamad `õunakeste` ülesvõtted teie silmadeni tuua.
Seniks olge kallid. Musud!
a. käisin vahepeal ka ühe noore aussiga kohtingul...ja ei maksa karta, ma tulen koju:)