Õunalaks

Alustame siis algusest, olles töötanud kuu dr. Viinamarjakesena ja peale seda nautinud ligi nädal töötu inimese elulaadi, sai meie uueks ametiks nobenäpp-õunakorjaja. 28. aprillist 7. maini tegime karjääri hr. Turnbulli ja ta vendade:) juures. See oli hea 1,5 nädalat. Selgus, et müüt õunakorjamise raskusest läks minu jaoks vett vedama.

Loomulikult pole see kerge töö, esiteks redel, mida vead ja mida mööda pidevalt üles-alla ronid on raske, ja kas ma juba ütlesin, et sa ronid pidevalt üles-alla...kõhul kuni 16 kg-ne õunakott. Ei, see ei ole kerge, aga samas on see täpselt mõnus mitte konte murdev ronimine, kuigi sibama peab päris palju, sest ühte õunakasti tuleb korjata vist ligi 30 kotti.

Sebimist, noppimist ja ronimist kui palju...aga...mulle meeldis. Veel meeldis mulle seal üks koeraga poiss, aga jah... Turnbulli juures, nagu hiljem selgus, olid head õunapuud, suured õunad-jah, taevas oli ka sinisem:). Teada saades, millal töö seal lõpeb, hakkasime juba varakult uut töökohta otsima ja see tasus ka ära. Saime kohe järgmisel päeval uude kohta õunu korjama minna. Seekordne ohver oli hr. Clement ja ta pojad:). Samal õhtul, kui me saime aga Clementi juurde töö, helistas meile hr. Peeter Geoffrey Thompson`ist, et kas me veel otsime-soovime tööd nende pakkimislaos. (Mäletate, see kena intervjueerija, keda Vinzenza omakorda intervjueeris.) Leppisingi kohtumise ülejärgmiseks päevaks kokku, sest järgmisel päeval olime me end juba hr. Clementile lubanud. Milline õunasaaga. Kanad tööbüroo kontori õrrel muudkui kaagutavad juba kuu aega, et tööd ei ole ja tööd ei ole, samas tuleb meile meie viimasel tööpäeval suisa 2 uut tööpakkumist. Ja meie Kristiga juba plaanisime, et no, kui ei leia tööd, siis alustame aga reisiga, mis muud. Nüüd aga on olukord selline, et eelistasime siiski kohapeal veel pisut teenida ja seda õunapakkijatena. Mõjutajatena mainiksin, et korjamine asus meie elukohast 30 km. kaugusel ja laup. korjamas käies selgus, et alles jäänud õunad on seal minid, korjamine eeldab akrobaatseid võimeid ja õhtul sinikaid üle lugedes meenutame Kristiga, et ega meil kummalgi pole suguvõsas mitte dalmaatslasi. Hetkel ei ole veel ühtegi meenunud.

Breigime nii 15 minutit. (ratekomm: mina paremal, see au-paistes)
Lisaks on seal üks vana tegija-korjaja, kes on pärit punasest-Aussist. Ta on sõbralik ja ma olen temaga lobisenud ning ta hindab meid Kristiga kõvadeks töötegijateks, sest tavaliselt lasevad sealt kõik tüdrukud peale esimest kasti jalga, aga asi on selles, et ta meenutab oma olemiselt natuke ühte filmitegelast. Nimelt vaatasime Krissu ja Vallo juures kunagi ühte filmi kus Backpackerid ära kaovad `Wolf creek`. Õigemini retsis üks vanamees nad kõrbes lihtsalt ära, no ja seda vanameest ta meile meenutabki:). Naeris teine filmis peategelastele samamoodi nagu punane-Aussi mulle ja vaatas lõkke ääres kahtlase pilguga. Igatahes leppisime kokku, et hakkame laupäeviti seal korjamas käima ja nädala sees töötame pakkimislaos. Eks nats raha ikka tuleb ja seal on muidu lahe - oled omaette õunaaias, võtad hommikul traktori, sõidad korjamiskohta ja oled ära nii kaua, kui tahad. Mingit kvaliteedikontrolli ei käi sul natukese aja tagant kastis sobramas nagu see oli Turnbullis. Teed, mis tahad-chill.

Suksu sadulasse ja kodo... (jah sõbrad, võite mind ametlikult kirja panna konkursile maamees otsib naist:))

Ning õues on ju ilus, soe-mõnus sügis.
Ja loomulikult on seal see sõbralik-imelik vanamees, kes on kõrbest pärit ja meenutab seda retsi...
Kuulmiseni siis...