Aprillihuumorit

Saabus aeg kui ka karul sai kõrini!!!

kes ta küll selleni viis?

Kas teil on seal töökoht juba olemas, kus elama hakkate?

Seda küsimust kuulsime Kristiga päevast-päeva, ainult suud, kes küsisid, olid erinevate inimeste omad. Meie vastus oli aga kõigile sama...tööd veel ei ole ja kui äralennu kuupäev paigas lubas Tarmo oma tuttavatelt meile algset öömaja küsida. Niimoodi saigi meie esimeseks peatuspaigaks

Tiina, Marilyni ja Rauli kodu. Väga lahe noorpere, kes oli nõus oma tillukest korterit ja oma elutoa põrandat, millest sai esimeseks nädalaks meie voodi, meiega jagama. Nimelt hõlmas madrats, millel magasime, terve põranda. Niisiis oligi nende elutuba üks suur madrats. Ma arvan, et meil oli Kristiga vedanud, et nende juurde saime, sest nad aitasid meid igati ja võtsid kaasa järgmisel päeval Eesti majas toimuvale jõululõunale ning nägime ka aussi laupäevast turuelu. Jõululõunal saime me omakorda tuttavaks Nelle, Marilini ja Mihkliga. Nendest juba teinekord pikemalt:). Igatahes hakkasime seda nende jagatud tarkust kohe kasutama ja saime loomaaeda tasuta sisse...jah.
Samas, toibudes esimene nädalavahetus lennuväsimusest ja esmatutvumisest Sydneyga hakkasime uuest nädalast oma kodukohta otsima. Põhiliselt otsisime neti kaudu, kuigi vaatasime ka ajalehtedest....aga jah...lõpptulemusena kulmineerus meie korteri-otsingu-nädal sobivamate valikuvõimaluste ülevaatamisega. Nalja sai kõvasti, aga millegipärast ei ajanud see meid kogu aeg naerma. Nimelt oleks me ühes kohas elupinda pidanud jagama sõbralik-segase indialase, paksu kokteilimeistrist kolumbialasega, kelle süles väike klähviv koer ja jalas erivärvi auguga sokid. Ning veel mõned, kes tol hetkel polnud kodus, aga jah...elama oleks pidanud me asuma nö. elutuppa, mis oli küll kardinaga telekaruumist eraldatud ja seega oli privaatsus tagatud. oujee. Veel meeldis mulle selles kohas jõusaal, mis koosnes õues seisvast mingist vanast rauakolakast...ei teagi, mis lihasgruppi sellega kunagi üles pumbati. Nii et sportimisvõimalused olid meile seal tagatud. Aga me ei läinud sinna.
Veel oli üks villa, mida oleks jagama pidanud brasiillastega. Rahvas tundus tore, kuid koht oli liiga kauge ja kallivõitu.
Esikohale paneksin siiski maja, mille peale me kuulutuse ja telefonikõne järgi kõige suuremad lootused panime. Oleksime saanud kumbki oma toa ja maja oli igatpidi mugavustega...suur ilus aed, rõdu, ühesõnaga vaikse ja privaatse elamurajooni maja. Siiski ei tundnud me majanaabrite (2 venda ja 1venna tüdruk) ees ennast nii mugavalt. Õigemini mina ei tundnud, kuna sattusin istuma mustkunstiga tegeleva venna kõrvale, kes oli väga närviline ja kelle kätt kaunistas rida arme. Kristi ei pannud seda küll tähele, aga ka tema jaoks oli seal midagi valesti. Sest maja oli nagu oleks sisse astunud Dallase seebikasse...ja eraldi tubade eest oleks me maksnud peaaegu sama hinna, mis hiljem maksime ühte tuba jagades. Imelik-imelik.
Niisiis tatataaa! krändfinaale... meie koduks peale otsimismaratoni sai - Summer Hill.

Kolmekorruselise ridaelamu üks boksidest, mida jagasime Alexi ja Alyce`ga. Elasime Kristiga teisel korrusel, meil oli oma väike rõdu ja vannituba.

Nimelt tulime meie Jessica asemele. Tüdruk, kes otsustas oma suvevaheaja kusagil 3 kuud veeta Euroopas ja Jaapanis reisides. Ning mulle tunduski, et Jessica oli neist kolmest kõige segasem, sest kui ta läks, oli mingi segadus asjaajamises ja sama segadus tekkis ka siis, kui ta tuli. Segane-segane tüdruk. Aga meie tudengitest korterinaabrid Alex ja Alyce olid lahedad easy going suhtumisega noored.

Alexi sünnipäeval: Kristi, Jessica, Alex, Alyc ja mina.

Omavahel kujunes neil selle aja jooksul välja sõprusest midagi enamat ja seega võisime Kristiga olla tunnistajateks kell 2 öösel kestvatele tülidele. Sellele ja veel paljule muule (loe: pidev segadus köögis-elutoas, tihti esinev sõber elutoa diivanil ja muidu üks pidu ja pummeldamine) vaatamata oli nendega väga lahe koos elada.

Ning võin isegi öelda, et hakkan Alexi avatusest ja sõbralikkusest selle reisi jooksul puudust tundma. Väike ööloomast Duft Punki fänn nagu ta oli:).

poisid-poisid mis te teete?

eestlaste vaieldamatu lemmik-teksa ja valge! Viimane õhtu Summer Hillis...

08.04.2008, Shepparton

Kell on 08.14 hommikul ja tänu kellakeeramisele paistab päike juba kõrgelt. istun autos, kuulan muusikat ja ootan, et 15 minuti pärast marju korjama hakata saaks. Ühesõnaga on nii, et meil ei ole hommikul marju mida pakkida, seega oleme ka ise mõned hommikud neid no nii paar tundi enne pakkimist korjanud. Sitt töö. Muidu on loomulikult ilus, hommik, päike tõuseb, viinamarjapuude pikad rivid ja sina ukerdad seal vahel ja mõnikord pistad ka selle külma kuid hästi magusa marja suhu. See osa on sellest tööst loomulikult mõnus aga see teine osa....see, et marjad on tänu kuumale suvele kehvad ja puhastamine võtab aega ja seega....korjamine läheb aeglaselt....liiga aeglaselt hea palga jaoks. Vot see osa on sitt. Siin on küll tööd bossu jutu järgi veel 10 päevaks...aga...mulle ei meeldi niimoodi tsipsida, et hommikul veeringute eest korjad ja siis saad heal juhul 7 tundi pakkida. Palk tuleb kokku jah normaalne aga tööpäev on seevastu liialt pikk. See pühapäev läheme uut kohta vaatama. Ei mäletagi kumba, oli see pirnide sortimine või brokoli pakkimine. Igatahes saan ma selle toreda farmirahva murest aru, kuid minu reis sõltub mu teenitud rahast, seega ei taha seda jama enam. Tahame siit Sheppartonist võimalikult ruttu minema.....mis hea töö korral tähendab ehk....kuud...3 nädalat...
Jah...sügis on käes....olgugi, et kolm viimast päeva on veel täiesti suvised...palavad...

...aga Vallo ja Krissu lasevad siit ka jalga, seega....

31.03.2008, Shepparton

Tere kallid sõbrad, teiega räägib tuntud kirurg Viinamarjake. Nimelt oleme me Kristiga nüüd juba 1,5 nädalat laua viinamarja pakkijana töötanud. Ning täna oli meil võimalus käsi valgeks teha ka viinamarja korjajana. Võiks öelda, et jagame juba matsu. Ning tänu valgetele kummikinnastele, mida me tööl kanname, tekib nii mõnigi kord päris tähtis tunne:), et teeme farmikarjääri a`la viinamarja doktorina. Vahest peale mõnetunnist pakkimist...tavaliselt ikka õhtu poole, saab Raidlaga ikka uuritud, et mis siis patsiendil täna viga on, kas ämblik segab, on ta mellibagi küüsi sattunud või lihtsalt käärima läinud. Kuna meie töö varustuste hulka kuuluvad peale valgete kummikinnaste ka veel käärid, siis leiame end nii mõnigi kord lolli mängimas ja viinamarjakobarat kääridega torkimas. Aga enamuse ajast teeme me ikka tõsine nägu peas, usinasti tööd.

Ning kuna me pidime kasti pakkima 10 kilekotti, kokku 10 kilo, siis otsustasime kaalu järgi, et kumb meist saab riigikokku ja kumb hakkab Eesti panka juhtima, jah, rohkem sõnu pole vaja...
Igatahes oleme me jälle igati rahul, töö tundub võrreldes teiste farmitöödega lihtsam. Krissu ja Vallo korjavad õunu, mis on palju kontemurdvam tegevus. Kuna see aasta pole just kõige parem viinamarja saak, ostjad langetavad hindu ja ka korjajad ei ole head, siis peame me vahest nende taga ootama ja kuulama, kuidas meil homme vist saab töö otsa ja homme, et ei meil on tööd veel vähemalt nädalaks. No eks paista, mis saab.

Me oleme tööl ainukesed eestlased ja seega saame me rahulikult oma jutte rääkida aga, et vältida igasugu valearvamisi, sest inimesed, kuuldes oma nime ikka arvavad, et räägitakse midagi halba on meil farmi peakangelastele hüüdnimed välja kujunenud. Ja siin nad on...

Boss, ülemus - jah, ei ole paremat nime tõesti bossule leidnud. Itaallane, temperamentne ja kui vihastab, siis kärgib, aga meiega pole seda õnneks veel ette tulnud. Oskab jube armsal ja tasasel häälel öelda, et ``kõik on korras:)``.
Lilleke - bossu naine, armas, arusaaja ja hoiab meid. Kuna neil on peres tõeline seebikas käimas, siis tundub ta mulle kurvameelne, kuigi üritab kogu aeg naeratada. Väga armas naine.
Ema, kubjas- meie vanem töökaaslane Vinsensa ja maja, milles elame, omanik. Esimese nime sai selle järgi, et nii kutsus teda Lilleke, et meil on siin üks vana olija, kes on nagu ema muudkui käib ja õpetab. No ja teise nime panime juba meie, sest ta muudkui käis ja õpetas:). Ning kuna ka tema soontes voolab itaalia veri, siis pole midagi teha....juttu jätkub tal kogu aeg...kauemaks...kauemaks kui meil kuulmist. Ning plaat kipub korduma. Siiski-siiski, ta on lahe ja südamlik ja armas ja vahest üllatab oma noorusliku mõtlemisega. Ning kuna ta on heatahtlik, siis ei saa seda kõike, millega ta meid vahest ärritab talle pahaks panna.


dr. Viinamarjake ja Vinsensa:)...vot, see s6brad on alles diim!

Toriseja- bossu isa, endine farmiomanik. No te peaks kuulma selle mehe häält! Uskumatu, madal, tõrrepõhjast ära suitsetatud hääl. Ja ta muudkui käib ja toriseb ja kui ta vihastab, siis hoia alt. See tõrrepõhi muutub kõue kärgatuseks. Aga see on nii lahe, me ei suuda kuidagi naeru tagasi hoida, kui juba kaugelt kuuleme, et toriseja tule:). Täna ta seisis korra mu seljataga ja vihastas, et korjajad olid jälle marjad ära lõhkunud. Ossa jutt, mul tõusid ihukarvad püsti, kui ta käristas...ning polnud tähtis, et ta ei vihastanud minu peale, hirmus oli ikkagi. Aga jah, lahe hääl...see jääb meil veel kauaks meelde.
Memm, Vanaemake- Rosa, no temast tuleks kirjutada üks pikkem jutt. Ühesõnaga sitsiiliast pärit 75 a. Üksik Vanememm, kes elab Vinceta majas. Omaette frukt. Olen paju vaeva ja närve kulutanud, et saaks majas rahulikult elada. Kristi jaoks oli temaga suhtlemine kergem, minul kippus aga kannatus katkema.
Võtaksin selle kõik kokku nii...olles õppinud, kuidas rösterit kasutada, kus kartuleid hoida, kuidas asju külmiku paigutada ning Kristi sai teada, kuidas sõelaga spagette kurnata...sai tädike vist lõpuks aru, olgugi, et pidin selleks häält tõstma, et ma ei ole harjunud nii palju tarkust korraga vastu võtma. Aeg ajalt ta ikka üritab õpetada ja näidata kuidas asju tehakse....a...jah Kristi õppis veel seda trikki ka, kuidas saiakotti ilma seda plastmass jublakata, mis seal ümber tavalistelt on, kinni saab panna. Nimelt võib kotile sõlme peale teha, vot milline trikk! Või on veel teine väga kaval võimalus....sa keerad koti ääre lihtsalt alla;). Jah, seda tarkust koguneb meil siin elades ikka omajagu. Asja tuum on tema seletustes-õpetustes selles, et olgugi, et ta räägib pikka jutu ära ja ütleb sinna lõppu õlgu kehitades, bõt, its ap tu juu! (eks te ise tea). Eeldab ta ikka, et teed seda mida tema tahab. Aga meie ei taha tihtipeale seda, mida tahab 75 a. Üksik Sitsiilia memm. Siiski-siiski, elame me juba mitu päeva üksmeeles ja harmoonias:).
Ning loomulikult vürtsitavad meie elu veel viinamarjakobarate vahele elama kolinud ämblikud, mõned mürgised

(red back), mõned mitte, mõned peredega....enamik mitte. Ning vahest satuvad nad ka meie unedesse...enamikesse õnneks jällegi...mitte. nii, et igav meil, viinamarjatohtritel, siin juba ei hakka!

17.03.2008, Shepparton

Jõudsime Guidangist Sheppartoni. Koht, kus on farmitöö ja Vallo ja co.
Hetkel pärast suht pikka sõitu (400 km) arvestades meie varasemaid reisitsipsitamisi, oleme jõudnud siinsesse uhkesse kämpasse (tean mida räägin, kuna käisime 4 erinevas kohas enne vaatamas nö. elamistingimusi). Jah, faffa on, Kristi teeb süüa ja mina ootan, kõht on tühi. Enne käisime basseinis ujumas ja pesime lõpuks peale tolmuseid loodusparke seigeldes oma väikese tolmuküna puhtaks. Loomulikult olime selleks sobivas riietuses...ujukates, kuna tee viis hiljem basseini...

noh s6brad, ulekaalulistest austraallastest olete kuulnud?

Karavani töötajal polnud meie autopesu vastu igatahes midagi...aga see selleks, roog sai valmis. Aeg nosida.
Homme läheme tööbüroosse ja saame Vallo ja Krissuga kokku:). Algab usin õunakorjamine!

Mis tööd sa siis teed seal ka?

Nii, meie esimeseks töökohaks Kristiga sai peale meeletuid tööotsinguid nö. Heategevuslikel eesmärkidel (millesse mina ei usu, aga Kristi tubli Eesti naine on kindel, et raha läheb sinna, kuhu lubatud) põdrasarvede müümine! Situatsioon nägi välja järgmine. Hommikul vara läksime kokkulepitud kohta, kus meie ümber riputati mingi 150 (poroloonist) põdrasarve ja otse loomulikult olid paar sarvi meil ka peas, kus oli nende õige koht... jah, te ei eksi...nägime välja äärmiselt totrad, sarvilised-plinkivad-roosa-rohelised-hula hula tüdrukud. Aga noh mis siis ikka, läksime rongiga sinna, kus oli meie müügikoht ette nähtud. Enne seda käisime me arusaamatusest ka Eesti mõistes Stokmani manageri juures end tutvustamasJ, sest olime aru saanud, et me võime ka seal neid pilnkivaid nänne ja sarvi parseldada....aga oh ei...no see selleks.... Igatahes otsustasime Kristiga, et nali naljaks, aga põdrasarved ja heategevus ei ole meie ala...

Minu teiseks tööks sai Sydneys vana hea ettekandja amet. Kodu lähedal asuvas pitsa-pasta italiaano kohakeses nimega Da Vincy. Töötasin seal kokku 2,5 kuud. Koht oli täitsa faffa va. boss, kelle närvikava oli ekstreemne ja võttes veel arvesse seda, et ta itaallane.....mnjaa...osutus lõpuks põhjuseks miks ma sealt omal soovil lahkusin. Ettekandjad, pitsapoisid ja bossu naine (kelle käes tegelikult ka rahakott oli) olid aga üliarmsad. Nii mõnigi kord sai peale tööd tüdrukutega “ühte drinki“ Newtown`i tegema mindud, et siis kella 3 kodu poole sättima hakata. Lahe oli veel see, et sealne töökollektiiv oli nagu pere, enne tööleasumist istuti ühiselt pika laua taha maha, söödi kõht täis, siis veel väike esspresso ja alles siis tööle. Ning aeg ajalt tundus mulle, et olen sattunud Sopraanode seebikasse, sest boss, kokk ja pitsapoisid tagusid resto ees oma mingit kaardimängu, täpselt nagu see italiaano filmides suitsuses tagaruumis käib, kõigil koni hambus ja silmad kavalalt pilukil ning näol muhe naeratus. Lõppkokkuvõttes jäi mulle sellest kohast väga hea mälestus. Arvestades, et teeme siin lihttööd oleks võinud palju hullemini minna. Nad kõik hoidsid seal mind ja nalja sai koos Frank Sinatra seltsis päris palju :).
Sydney pitsaeksperdid Mihkel, Kristi, must lammas, Nelle ja Marilin.

Samal ajal, kui ma juba Da Vincy`s töötasin, otsisin ma ka teist töökohta (kuigi pitsaka boss pakkus mulle tööd juurde), soovisin töötada lillepoes, et pitsakas nädalavahetuse tööks jääks. Ning peale uut aastat läksingi Martin Place Florist`i proovipäevale ja sinna ma ka jäin. Koht ise asub rongijaamas, seega maa all keset rongijaama on selline igast küljest avatud lillekioski moodi koht.

Korralik pood asub neil rongijaamas ülakorrusel, aga seda nad enam aktiivselt ei kasuta. Külmik ja muu vajalik nänn on poes teisel korrusel ja kogu lillekraam läheb õhtuks ikka poodi külmkambrisse. Poe omanikeks on 2 õde, kellest ühte, Vanessat, näen iga esmaspäev. Kuna mõlemad õed said umbes samal ajal lapsed ja ise enam aktiivselt poes töötada ei saanud, vajasid nad uut lilleseadjat. Igapäevaselt juhatab äri Rodney.

Parimad- Vanessa ja Rodny.

Minu väike armas tujukas gay, kelle järgi (Vanessa sõnade kohaselt) ainult mina puudust tunnen:). Ei tea jah, meil kohe Rodneyga on tore, ta on ja vahest pisut selline nats liialt draama kuninganna, aga ta meeldib mulle...ja teine töötaja, kes Rodneyle nädalas ühe vaba päeva annab Christopher. Samuti väga tore ja omamoodi inimene. Omavahel nad teineteist küll seljataga kiruvad....aga mulle sobivad mõlemad :) Kimbuke Tiinale:)


jah s6brad, mulle meeldis seal...

Mõista-mõista, mis see on?

...jämme pakk nagu silgupütt mille külge end viis paksu põrssakest imenud on?

No otse loomulikult on see minu jalg....õigemini suisa minu mõlemad jalad...õigemini nägid sellised välja ka Kristi jalad...pääle pikka lennureisi aga see selleks.
Ok. Algame siis algusest.
Meie `no lähme näiteks Austraaliasse` reis algas ligi 40 tundi kestnud auto,-bussi,-lennu sõiduga, suunal Salevere/Pärnu- Tallin- London- Hong-Kong- Sydney.

Reis algas ja ka lõppes üllatavalt lihtsalt, mitte mingeid jamasid ei tekkinud, keegi ühtegi pagasit ei kaotanud, lennuk ei raputanud, ega muud....ühesõnaga minu kõige muretum lennureis. Londoni lennujaamas sai ooteaega kohaliku õlut degusteerides parajaks tehtud ja lend öise Hong-Kongi kohal avaldas mulle nii suurt muljet, et tekkis tahtmine sellesse linna ka päevasel ajal sisse põigata. Tuledes hong-kong oli üks ilusamaid vaateid, mida siiamaani lennukist näinud olen...oh jah..
Lennureis oli meeldiv, möödus suhteliselt kiirelt, sest nagu ikka meie Kristiga korralike tüdrukutena kuulasime mida vaja teha ja tegime. Näiteks soovitati lennureisi ajal palju vedelikku tarbida ja no me siis tarbisime. Sai vaadata filme, vaatasime. Samuti oli südantsoojendav meil kui tüüpilistel-külmadel ja kinnistel eesti tüdrukutel kuulda, kuidas meid lennukitöötajate poolt armsateks neiudeks kutsuti. Häh, nüüd siin Sydneys juba natuke olnuna teame, et siin on kõik armsad tüdrukud...milline pettumus...muudkui lovely ja lovely....no eks minagi soovin tööl kõigile lovlit päeva...päikeseinimeste värk, junou;)
Lennuki saabumisajaks oli määratud 7.15 hommikul. Oli uus päev.














Nii aga nende samade põrsapakkudega (mis olid sellised veel 2 päeva) kepslesime me kohe Sydney kesklinna, kus saime templi passi igaveseks, mis ütles, et need tüdrukud on siin täiesti legaalselt ja ilma igasuguste pahade tagamõteteta. Seejärel jätkasime me oma kepslemist läbi peopesa peale mahtuva tornidelinna Sydney kurikuulsa ooperimaja poole, et seda siis oma silmakestega kaeda ja ka paar turisti pilti teha. Mis siis, et väsimus tahtis ä tappa ja uni oli kulla hinnaga. Kristi targema tüdrukuna teadis, et ei tohi kohe koikule kobida, sest siis jäävadki öö ja päev sassi. Niisiis üritasime õhtuni üleval püsida, et siis oma lahkete võõrustajate juures elu magusamat und nautida. Tol ööl magasin sügavalt nagu uinuv kaunitar...

8 kuud enne reisi...

From: Kristi Raidla
Date: Tue, 10 Apr 2007 23:19:28 +0300
Subject: tereTo:

Tere Ireenkuidas lähevad sinu mustad ööd?mul tuli mõte.mõte on selline, et mis on su plaanid sügisel? Kas oleksid valmis kusagile kaugemale minema? Argentiina, Austraalia ??Tahan minna ja oleks vaja head kaaslast:) muidugi mitte lühiajalisele reisile, vaid pikemaks.muidugi ma ei tea, mida sa minust kui reisikaaslasest arvad, aga ikkagi. anna teada, mida mõtled.Kristi


From: ireen kangro
Date: Fri, 13 Apr 2007 22:26:10 +0300
Subject: RE: tereTo:

SOBIB;)TEHTUD!ammu juba selline plaan...ainult kaaslast pole....aga nüüd;)! on vist olemas/… /