Lahkudes Adelaidest alustasime oma teed sinna, kus ei ole mitte kui midagi:). Täpselt sellise info saime turismiinfost ja kinnituse veel meie BPri töötajalt, kes on seal korduvalt käinud. Kuna meie eesmärk oli võimalikult otse ja kiiresti jõuda Yularasse, siis ainuke korralikumalt asustatud ja vaatamisväärsustega linn peale Port Augustat ja enne Alice Springsi oli...Coober Pedy.
Vahemaadest...Port Augustast Coober Pedysse on 536 km. ja sealt Alice Springsi omakorda 684 km. Paljude nimedega jutu mõte on, et jah...lõpuks me tõesti oleme Kristiga kohas nimega- middle of nowhere. Vahepeal jäävad tee äärde keskeltläbi iga 150 km. kaugusele väikesed tanklad ja teeääres kohtad silte sisuga- järgmine hädaabi telefon 75 km. kaugusel või siis `Mõnus öömaja ootab sind!` 500 km.
Esmaspäev 26.05.2008:
Niisiis, Adelaid-Port Augusta bensiinijaam-Woomera külalistemaja (487 km.)
Meie esimene reisipäev nö. kõrbe piirkonda. Sõit täis peatusi vaatekohtades, vahelduvad ja imeilusad vaated, erinevad ja intensiivsed värvitoonid. Oh jah, lõpuks ometi sain ma sõita nii, et autoaknast välja vaadates nägin sellist vaadet oleks astunud imeilusasse pildiraamatusse. Must asfald, mille ääres punane muld, hallide madalate põõsaste, rohetavate puude ja sini-sinise taevaga, milles ujuvad valged suured lambad ning seda kõike kirgastab suur särav päike. Teekonna pikenedes maastik vaheldub, aeg-ajalt paistavad taamal mäed, Port Augustas nägime viimast korda veel ookeanivett ja muutuvad nii asfaldi, mulla kui ka taimestiku värvid ja kuju. Küll mitte kardinaalselt aga piisavalt, et märgata uue, erineva `pildi` tekkimist. Meie `Kõrbereis` oli juba esimese päevaga kinnitanud seda, mida ma salaja lootsin. Siit saan ma endale mälestuse mis nii kergelt juba ei unune ja seda kõike positiivses mõttes.
Teisipäev 27.05.2008:
Woomera- Coober Pedy- Cadney Homestead (515 km.)
Hommik Woomeras, taevas oli pilves ja seega alustasime ka oma sõitu plaanitust hiljem. Teatavasti on loomad aktiivsed just hommikuti ja õhtuti, päikese tõusu ning loojangu ajal. Seega üritame me vältida hämaras sõitmist, et mitte tekitada teepervele veel ühte korjust. Selle päeva üheks märksõnaks ongi korjus....känguru, lehma ja lamba laibad ääristasid teeääri liigagi tihedalt. Sel päeval nägime ka mitmes kohas suuri tumedaid...kotkaid? ma pakun, neid nokkimas ja ühe lihakeha sisse oli end no nii ribide vahele mõnusalt üks kass sisse sättinud ja lõunatas oma söögilaual rahulikult, sest meie lähenemine ei häirinud teda karvavõrdki.
Õnneks nägime siiski ka... küll harvem... elusaid loomi, väikesed lambakarjad ja hobusekari ning üks rebane (korjuse ligidal), kes olid mitte kui kusagil. See tähendab, mina ei suuda välja pakkuda, kus nad jõid ja kes neid karjatab, sest ümberringi ei paistnud olevat küll mitte kui midagi ega kedagi. Teine märksõna on opaali pealinn- Coober Pedy. Väikelinn, kus me veetsime ligi 2 tundi. Külastades sealset muuseumi ja neid paljusid opaali poode, mis moodustasid selle linna elamutest, las ma pakun...no nii 50%. Igatahes leidsime me Kristiga, et opaal ei ole meie kivi...kuid siiski-siiski... peale lõbusat ja edukat kauplemist väga maruda ja kurdi Kreeka vanamehega, sain ma armsa, natuke vanaaegse ripatsi omanikuks, mille keskel arvake ära...oli loomulikult...opaal. Opaalipealinn vallutatud ja korraliku turistina nänn soetatud, asusime öömaja poole teele. Kuna siin väga palju valikuid ei ole, siis jäime plaanitust öökohast 83 km. ennem asuvasse Cadney Homesteadi. Sest nad pakkusid odavamat majutust ja telgis ei soovinud me külmade ööde ja nigelate magamiskottide pärast ööbida. Kristi usina autojuhina tahtis sellest kohast küll esmalt mööda sõita, sest tegu on tõesti ainult bensiinijaama ja külalistemaja hoometega, kuid minu terav silm tabas selle põõsa taga oleva hoone õigel ajal. Faffa on see, et kohe seal kõrval on lennurada ja raudtee. Õhtustasimegi parajasti lennuraja kõrval kui üks väikelennuk sinna maabus ja hetk hiljem ka päikseloojangu taustal taevasse tõusis. Nägime meie esimest päikseloojangut ja hommikul ka tõusu, sellel tühjal, punasel ja lagedal maal. Ilus oli:).
Kolmapäev 28.05.2008:
Cadney Homestead- Yulara (572 km)
Läpaka aku tühjuse ja netti kalliduse tõttu seekord pikka juttu pole. Pea kolm päeva võtaks kokku järgmiselt. Uluru- täitsa kena kivi:). Tegelikult sai selle hiiglasliku müraka ümber mõnus 4 tunnine jalutuskäik tehtud. Kärpsed vahepeal päris ära ei söönud ja päike üles ei sulatanud. Kivi iseenesest jätkas meie üllatamist pidevalt. Ta peitis endas nägusid ja erinevaid tegelasi (kuri tont, naeratav vaal, pärismaalase profiil jne.) Ning kuna jõudsime esimesel päeval Yulura kuurorti juba valges, siis õnnestus meil näha Uluru värvidemängu kahel hommikul ja õhtul. Ma ütlen teile, et see on üks igavesti kahepalgeline mürakas, kuna ta asub lagendikul, siis paistab ta eemalt suht tillukesena. Lähedal saad aru, et ....päris suur teine...veel lollitab ta su ära kuna on igavene moenarr ja vahetab iga natukese aja tagant garderoobi. Selle tulemusena nägi ta ka pidevalt meist parem välja aga...see selleks. Igatahes veetsime Uluru Kata-Tjuta rahvuspargis terve päeva ja peale Ulurus ümber jalutamist suunsusime Kata-Tjuta poole. Seal jalutasime veel tunnikese ja ma pean ausalt ütlema, et need 36st kivist (kui nii tohib öelda) koosnev vaatamisväärsus meeldis mulle rohkem veel kui... Uluru. Tundub, et nad on teenimatult kuidagi tahaplaanile jäänud kuid eks see ole iga ühe maite asi. Igatahes oleks Kata-Tjutas veel matkata tahtnud aga väsimus ning ajanappus ei lubanud. Eks päike taha ka tuttu minna. Igatahes oli see üks mõnus 1,5 päeva õues matkamist, puudu oli ainult mu geograafia õpetaja:), sest tunnen, et teadmisi jääb mul ikka vajaka. Pole mu inglise keel nii heal tasemel ja pole osidel kombeks iga puu-põõsa juurde silti nimega panna...ja isegi kui silt on siis pole sisu...seega uusi teadmisi ei kogunenud niipalju kui oleks soovinud. Ilusaid mälestusi ja soov kallist õpetajat koos fotode ja lilledega külastada tekkis aga küll:).
Reede 30.05.2008:
Yulara- Alice Springs (436 km.)
Päeva tipphetk oli õhtune jalutuskäik Alice Springsi peatänaval. Õigemini äkson mis seal aset leidis. Olime ühest tänavaotsast enda seljataha jalutama saanud purjus ja lärmava aborigeeni meessoost isikute seltskonna. Kuna kena blondi Kristi õlal rippus veel läpakas oli hirmupoiss meile juba nahavahele pugemas...aga ei....äkki oli platsis ka vastav valitsusmasin, millest väljanud 2 nägusat politsei ametnikku lärmava kamba meie seljatagant laiali ajasid. Jah, printsid valgetel hobustel on veel olemas ja...Jah, kahjuks kipub mu arvamus pärismaalastest muutuma teadmatusest nüüd juba ka natuke negatiivseks. Loomulikult oleme Kristiga kuulnud igasugu lugusid, nii eestlaste kui austraallaste käest ja enamik neist on...negatiivse alatooniga. Seda põhiliselt teemal aborigeen-alkohol ja vett vedav integreerumine. Aga no keda sa kuhu integreerud...loogiline kui sinu koju sõidab sisse tramm purustades su majaseinad ja paisates kõik segi ning sealt välja astuv inimene olles alla ajanud su vanaema ütleb, „noh, saame nüüd sõbraks?“ Siis mina isiklikult... Ah, jah...kurb, et tundub, et neil on raske oma pärandit hoida ja kaitsta ja nad on täis vimma valgete vastu ja maa millest me hetkel läbi sõidame ON NENDE OMA, seega oleme ettevaatlikud, kuigi ei tahaks. Ei tahaks tunda hirmu nende vastu keda ei tunne. Miks alati peab tundmatus hirmutama? Loomulikult ei meeldi mulle purjus ja agressiivsed inimesed, ükskõik mis nahavärvi nad ka ei ole aga veel samal õhtul sain aru, et jah, mul on tekkinud teatud hirm aborigeenide vastu. Nimelt oli sealsel peatänaval üles pandud film ja ka mõned toolid, et vaataja saaks mõnusalt filmi vaadata. Saimegi natuke filmi vaadatud kui sinna saabus ka paarike kel käes jällegi alkohol ja silmnähtavalt avaldasid nad nähtud video kohta pahameelt, kuhugi sülitades. Hetk hiljem küsis purjus naisterahvas ka minu kõrval istuvalt noorelt poisilt tooli, et istuda...ja juua...kuna film teda vaevalt, et huvitas. Poiss vist algul puikles aga lõpuks loovutas oma koha. Oleks tegu olnud valgega, oleks ma talle viisakalt ära ütelnud aga kuna tegu oli kohalikuga, siis oleksin teinud sama mis too poiss. Sest ma ei tea kuidas see naine oleks keeldumise korral käitunud ja see hirmutas mind. Samas kui sa kuuled nende murest oma kultuuri hoidmise ja kestma jäämise pärast, lugu, kuidas 14 aastane tüdruk ei tea oma kultuurist mitte midagi, sest on oma sõnul linnatüdruk (üles kasvanud Tennant Creekis, ligi 3000 elanikku) kuid oskab puutoki abil pesuautomaadist mündid kätte saada, siis sa saad aru, et nende murel on ka alust. Samas on faffa vaadata kuidas noored linnatänavatel lihtsalt hängivad, justkui oleks ma Lihula bussijaamas...või kuidas teeäärde jäävates tanklates emmed oma üli-armsate lastega päikesevarjus istuvad. Tahaks jutu lõpetada siiski kuidagi positiivselt... Aborigeenilapsed on armsad:)!
Laupäev 31.06.2008:
Alice Springs- Tennant Creek(514 km.):
Lahe laupäeva esimene intsident juhtus Aileronis, kus pissipeatust tehes bensukavanamehelt WC kohta küsides, sain mina vastuse, et põõsast ei oska kasutada või ja siis toriseva juhatuse pissiputka suunas ja veekasutuse kohta:). Kristi oli hetk varem aga veel vürtsikama vestluse osaks saanud. Lugege täpsemalt tema blogist, igatahes peale sellist ülevoolavat külalislahkust kadus meil isu sealt midagi kõhusoppi jaoks osta. Kuigi ma pean ütlema, et mulle meeldib see punase-maa oside karm ja hirmutav huumor...isegi kui ma sellest iga kord aru saada ei pruugi. Muhe, kuigi jah, saagu nemad ka aru, et ma teen siin oma elu veesäästlikumaid dusse üldse. Ning ma olen üles kasvanud looduskaitse alal ja ise turistide järelt pidevalt koristama pidanud. See, et me sõidame autoga ja ei näe välja kui koopast tulnud ei tähenda, et ma 5 tunniseid vannitamisi teen ja põõsasse pissida ei oska. Vot. Igatahes järgmine koht, kus ma tundsin, et nüüd olen ma küll sattunud filmi, sest reaalsus see olla ei saa oli Barrow Creek. Bensukas, vana raadiojaam ja pubi. Üli mõnus koht, ma ei tea miks see koht tundus mulle teistest erinev ja mis mulle selles kohas meeldis, oli see sealne teenindus, puuris end kõristitega hulluks ajav papagoi, WC, mille 4-st kabiinist 2 olid aut of order, ühel oli uks lihtsalt kinni ja viimane oli umbes ja üleujutatud. Aga sellel kohal oli oma aura ja ajalugu ja seda oli lihtsalt tunda. Isegi kohalikud, kes parklas päikesevarju nautisid olid rõõmsamad ja sõbralikumad kui mujal.
Kuna peale seda peatust läks rooli Kristi ostsin ma sealt endale õlle. Sealse baari seintel on aga palju täis kirjutatud 5 dollarilisi, mis on sinna sattunud turistide jäetud, sest kui nad tagasi tulevad ootab õlu neid juba ees. Peale oma külma õlle nautimist üritasin ma toriseva bensukavanamehe õpetussõnu järgida ja metsapeatusi teha. Olgugi, et nendel juhtudel ei olnud mul tavaliselt võtta ei ühtegi põõsat, metsast rääkimata aga ega see meid seganud. Pärastlõunal jõudsime Tennant Creeki, mis on üks hilisemaid kullaleiukohti Austraalias. Tühermaal asuv kavanduslinnake, mis on rohelisem ja modernsem, kui eeldada võiks. Vähemalt nii seda linna reklaamitakse, meie leidsime, et see reklaam on eksitav. Kohalikud olid aga lahked ja karavanpark kus ööbisime ootamatult kena ja värviderohke. Esmakordselt võtsime osa ka pakutud õhtusest meelelahutusest, nimelt Jummi Hookes Show. Tuntud, kui põõsas-pardi mees. Mees, kes on üles kasvanud looduses. Õhtul, tähistaevas säramas ta siis tule ümber meile oma poeesiat ja lugusid pajataski. Alguses, kui ma lugesin, et õhtu jutustuste ja luuletustega, siis millegipärast eeldasin, et nüüd tuleb mingit imalat hala. Issand kui rumal ma ikka olla võin. Õnneks oli see õhtu täis huumorit. Lood olid sissejuhatuseks luuletustesse ja luuletused ise olid stiilis paneme Contra räppima pluss ilmekas liikumine ümber lõkke, suheldes kuulajatega, sinna juurde. Seda kõike vägagi krapsakalt 60 aastaselt loodusmehelt. Õppisime ka kohalike toidulaua ja taimede kohta, jõin ussi, sõin ussi ja põõsas tomatit ning kohaliku kookost ning hiljem pesime käes ka loodusliku seebiga, milleks oli ühe taime leotatud kaunad vees. Nii meie vägagi mõnus ja elamusterohke päev õhtusse veereski.
NB! Unustasin suures kirjutamistuhinas mainida, et nimelt minu lemmik Barrow Creek oli too koht kus mõni aasta tagasi üks valge mees välismaa paarikese kulul vähe nalja viskas. Naine pääses ta käest minema aga mees kahjuks...mitte. Kuna see juhtum on ikka veel kohtus ja süüalune kinnitab veendunult, et on süütu, arvab nii mõnigi rännumees, et tegelik mõrvar on veel vabaduses...
