Tiina, Marilyni ja Rauli kodu. Väga lahe noorpere, kes oli nõus oma tillukest korterit ja oma elutoa põrandat, millest sai esimeseks nädalaks meie voodi, meiega jagama. Nimelt hõlmas madrats, millel magasime, terve põranda. Niisiis oligi nende elutuba üks suur madrats. Ma arvan, et meil oli Kristiga vedanud, et nende juurde saime, sest nad aitasid meid igati ja võtsid kaasa järgmisel päeval Eesti majas toimuvale jõululõunale ning nägime ka aussi laupäevast turuelu. Jõululõunal saime me omakorda tuttavaks Nelle, Marilini ja Mihkliga. Nendest juba teinekord pikemalt:). Igatahes hakkasime seda nende jagatud tarkust kohe kasutama ja saime loomaaeda tasuta sisse...jah.
Samas, toibudes esimene nädalavahetus lennuväsimusest ja esmatutvumisest Sydneyga hakkasime uuest nädalast oma kodukohta otsima. Põhiliselt otsisime neti kaudu, kuigi vaatasime ka ajalehtedest....aga jah...lõpptulemusena kulmineerus meie korteri-otsingu-nädal sobivamate valikuvõimaluste ülevaatamisega. Nalja sai kõvasti, aga millegipärast ei ajanud see meid kogu aeg naerma. Nimelt oleks me ühes kohas elupinda pidanud jagama sõbralik-segase indialase, paksu kokteilimeistrist kolumbialasega, kelle süles väike klähviv koer ja jalas erivärvi auguga sokid. Ning veel mõned, kes tol hetkel polnud kodus, aga jah...elama oleks pidanud me asuma nö. elutuppa, mis oli küll kardinaga telekaruumist eraldatud ja seega oli privaatsus tagatud. oujee. Veel meeldis mulle selles kohas jõusaal, mis koosnes õues seisvast mingist vanast rauakolakast...ei teagi, mis lihasgruppi sellega kunagi üles pumbati. Nii et sportimisvõimalused olid meile seal tagatud. Aga me ei läinud sinna.
Veel oli üks villa, mida oleks jagama pidanud brasiillastega. Rahvas tundus tore, kuid koht oli liiga kauge ja kallivõitu.
Esikohale paneksin siiski maja, mille peale me kuulutuse ja telefonikõne järgi kõige suuremad lootused panime. Oleksime saanud kumbki oma toa ja maja oli igatpidi mugavustega...suur ilus aed, rõdu, ühesõnaga vaikse ja privaatse elamurajooni maja. Siiski ei tundnud me majanaabrite (2 venda ja 1venna tüdruk) ees ennast nii mugavalt. Õigemini mina ei tundnud, kuna sattusin istuma mustkunstiga tegeleva venna kõrvale, kes oli väga närviline ja kelle kätt kaunistas rida arme. Kristi ei pannud seda küll tähele, aga ka tema jaoks oli seal midagi valesti. Sest maja oli nagu oleks sisse astunud Dallase seebikasse...ja eraldi tubade eest oleks me maksnud peaaegu sama hinna, mis hiljem maksime ühte tuba jagades. Imelik-imelik.
Niisiis tatataaa! krändfinaale... meie koduks peale otsimismaratoni sai - Summer Hill.
Samas, toibudes esimene nädalavahetus lennuväsimusest ja esmatutvumisest Sydneyga hakkasime uuest nädalast oma kodukohta otsima. Põhiliselt otsisime neti kaudu, kuigi vaatasime ka ajalehtedest....aga jah...lõpptulemusena kulmineerus meie korteri-otsingu-nädal sobivamate valikuvõimaluste ülevaatamisega. Nalja sai kõvasti, aga millegipärast ei ajanud see meid kogu aeg naerma. Nimelt oleks me ühes kohas elupinda pidanud jagama sõbralik-segase indialase, paksu kokteilimeistrist kolumbialasega, kelle süles väike klähviv koer ja jalas erivärvi auguga sokid. Ning veel mõned, kes tol hetkel polnud kodus, aga jah...elama oleks pidanud me asuma nö. elutuppa, mis oli küll kardinaga telekaruumist eraldatud ja seega oli privaatsus tagatud. oujee. Veel meeldis mulle selles kohas jõusaal, mis koosnes õues seisvast mingist vanast rauakolakast...ei teagi, mis lihasgruppi sellega kunagi üles pumbati. Nii et sportimisvõimalused olid meile seal tagatud. Aga me ei läinud sinna.
Veel oli üks villa, mida oleks jagama pidanud brasiillastega. Rahvas tundus tore, kuid koht oli liiga kauge ja kallivõitu.
Esikohale paneksin siiski maja, mille peale me kuulutuse ja telefonikõne järgi kõige suuremad lootused panime. Oleksime saanud kumbki oma toa ja maja oli igatpidi mugavustega...suur ilus aed, rõdu, ühesõnaga vaikse ja privaatse elamurajooni maja. Siiski ei tundnud me majanaabrite (2 venda ja 1venna tüdruk) ees ennast nii mugavalt. Õigemini mina ei tundnud, kuna sattusin istuma mustkunstiga tegeleva venna kõrvale, kes oli väga närviline ja kelle kätt kaunistas rida arme. Kristi ei pannud seda küll tähele, aga ka tema jaoks oli seal midagi valesti. Sest maja oli nagu oleks sisse astunud Dallase seebikasse...ja eraldi tubade eest oleks me maksnud peaaegu sama hinna, mis hiljem maksime ühte tuba jagades. Imelik-imelik.
Niisiis tatataaa! krändfinaale... meie koduks peale otsimismaratoni sai - Summer Hill.
Kolmekorruselise ridaelamu üks boksidest, mida jagasime Alexi ja Alyce`ga. Elasime Kristiga teisel korrusel, meil oli oma väike rõdu ja vannituba.
Nimelt tulime meie Jessica asemele. Tüdruk, kes otsustas oma suvevaheaja kusagil 3 kuud veeta Euroopas ja Jaapanis reisides. Ning mulle tunduski, et Jessica oli neist kolmest kõige segasem, sest kui ta läks, oli mingi segadus asjaajamises ja sama segadus tekkis ka siis, kui ta tuli. Segane-segane tüdruk. Aga meie tudengitest korterinaabrid Alex ja Alyce olid lahedad easy going suhtumisega noored.
Alexi sünnipäeval: Kristi, Jessica, Alex, Alyc ja mina.
Omavahel kujunes neil selle aja jooksul välja sõprusest midagi enamat ja seega võisime Kristiga olla tunnistajateks kell 2 öösel kestvatele tülidele. Sellele ja veel paljule muule (loe: pidev segadus köögis-elutoas, tihti esinev sõber elutoa diivanil ja muidu üks pidu ja pummeldamine) vaatamata oli nendega väga lahe koos elada.
Ning võin isegi öelda, et hakkan Alexi avatusest ja sõbralikkusest selle reisi jooksul puudust tundma. Väike ööloomast Duft Punki fänn nagu ta oli:).
poisid-poisid mis te teete?
eestlaste vaieldamatu lemmik-teksa ja valge! Viimane õhtu Summer Hillis...
1 comment:
kullllakesekene.
sain su postkaardi kätte.
krdi hea on ikka postkaarti saada.
tigupost ikka toimib :)
võid arvata mind oma blogi püsilugejaks :) niiet kriba agaralt :))
musu!
Post a Comment